Tüüpiline kammkeraamika on kogu oma levialal suhteliselt ühtne nähtus. Nõud on valmistatud mineraalse lisandiga  (peamiselt kivipurd, harvem liiv ja šamott) savist ja vormitud laiadest kaldsete ühenduspindadega  lintidest. Anumad on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja kumera, harvem terava põhjaga. Need on olnud tavaliselt suuremõõdulised, kuid esineb ka väiksemaid, isegi miniatuurnõusid. Kõrgus on olnud suuava läbimõõduga võrdne või isegi väiksem. Servad on enamasti külgseinast paksemad (harvem sama paksusega) ja moodustavad tihti sissepoole, harvem ka väljapoole või mõlemale poole korraga eenduva randi. Nõude seinapaksus on keskmiselt 1 cm.  Savinõude pinnad on nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud. Riiped on pinnale kantud tavaliselt nõrgalt. Tüüpilise kammkeraamika nõud on olnud peaaegu eranditult kaunistatud ning jäljendid on kantud nõude pinnale tugevasti ja selgelt. Ornamendielementideks on kammivajutised, lohud, täkked ja sooned. Ornament katab kogu nõu pinna, sh. põhja ja sageli ka serva ning mõnikord isegi nõude siseküljed vahetult serva all. Kaunistused paiknevad horisontaalsete vöönditena. Sageli esinevaks motiiviks on kammivajutiste ja lohuridade vaheldumine. Kammivajutised võivad moodustada ka keerulisemaid geomeetrilisi kujundeid: siksakke, rombe jms. ning kolmel Eestist leitud killul esineb isegi kammivajutistest veelinnu kujutis. 
 

Kirjandust.

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn 1982.
Kriiska, A. Narva jõe alamjooksu ala neoliitiline keraamika. — Muinasaja teadus  3. Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Tallinn 1995, 54-115.